Kultuurimälestiste riiklikus registris iseloomustatakse Aegviidu depoohoonet kui silmapaistva arhitektuuriga historitsistlikku hoonet, mis rajati aastal 1870 Peterburi-Tallinna raudtee loomise tõttu. Algselt pidi Aegviidust saama sõlmjaam, kust hargneb raudteeharu Tartu suunal ja seetõttu ehitati ka depoohoone.

Aegviidu jaamahoonete kompleksi tähtsaim hoone oli puidust jaamahoone eraldi ooteruumide ja puhvetiga. Lisaks jaamahoonele kuulusid kompleksi kivist veetorn ja veduridepoo, kaks teenistujate elamut, pagasihoone ja jääkelder.

Aegviidu raudteejaama juures asuv historitsistlik veduridepoo ehitati ligi 150 aastat tagasi väikeseks ühekohaliseks depoohooneks ja on registreeritud kultuurimälestiste riiklikus registris Aegviidu jaama depoo kinnismälestisena. Hoone eripäraks on suured kaaraknad, nurkades asuvad kontraforsid, viilud ja dekoratiivsete karniisidega kujundatud räästaalused.

Aegviidu ühekohaline veduridepoo on ehitatud koos jaamahoone ja teiste kõrvalhoonetega Venemaa tüüpprojekti järgi. Esialgu oli depoohoones üks ruum, mille põrandasse oli raudtee veeremi remondiks tehtud kanal ja projekti kohaselt oli ruumis ka metallkorstnaga küttekolle. Ajalooline hoone koosnes tellisseintega ühest suurest ruumist, mis oli suurte kaarakende abil hästivalgustatud.

Juba 1920. aastatel vähenes Aegviidu jaama depoohoone vajadus, sest lähedalasuv Tapa jaam sai piirkonna sõlmjaamaks, kus asus nii depoo kui ka remonditöökoda. Tapa jaama lähedal ei olnud mõttekas hoida tegevuses eraldi väikedepood ja seetõttu ei kasutatud Aegviidu veduridepood pikalt ning hoonest sai töökoda.

Aastate jooksul on depoo mitmeid kordi ümber ehitatud ja muudetud ka hoone fassaadi. Põhjaliku renoveerimise käigus muudeti ajalooline depoohoone piirkonna turismiinfo punktiks, kus jagatakse infot piirkonna võimaluste kohta ja laenutatakse spordivahendeid.